Thursday, February 17, 2011

Kõige kavalam

On varane hommik, isa otsib Madise susse. No ei leia - nuta või naera, aga pagana susse lihtsalt ei ole mitte kusagil. Vaadanud hoolikalt kõigi laudade, toolide ja kappide alla, peale ja taha, läheneb ta juba kolmandat korda otsustavalt diivanile. Neetud sussid peavad ikkagi kusagil seal olema.

"Emme kindlasti teab, kus sussid on", arvab Madis.

- "Kindel see, et teab, aga kasu on sellest vähe, sest emmet pole kodus", kostab isa hääl. Diivani alt on seda mõnevõrra halvasti kuulda.

- "Emme teab sellepärast, et emme on sinust kavalam", jätkab Madis torkimist.

- "On muidugi", nõustub isa. "See on avalik informatsioon. Kui saladus ei ole, siis pakub mulle sellegipoolest huvi, kes sinule seda rääkis?"

- "Keegi ei ole rääkinud - ma olen ise seda näinud. Emmed on alati kavalamad kui issid."

Madis on toolile roninud ja jälgib vaatemängu. Isa on diivani all kitsikusse jäänud, sihib taskulambiga ja kirub summutatult.

- "Kuram, sul võib isegi õigus olla - kavalad on nad tõesti. Kas nad lastest ka kavalamad on?"

- "Muidugi on!"

Isa ronib diivani alt välja. Tolmuse ja tüdinenuna istub ta diivanile. Lootus on kadunud. Madis kõlgutab jalgu, isa vaatab tühja pilguga jalgade otsas hüpnotiseerivalt kõikuvaid siniseid susse.

- "Ei tea kas isad ka lastest kavalamad on?", pomiseb ta, samal hetkel oma uudishimu kahetsedes.

Madis jääb mõttesse. Hetke pärast kostab ta suuremeelselt:

- "Ikka on. Isad on lastest naaatukeeene kavalamad. Aga emmed on lastest KÕIGE KAVALAMAD!!!"

Hää et niigi läits.



Roodeviku, 25.11.10

No comments:

Post a Comment