Pärtel istub laua taga ja valmistab rohelisest plastiliinist maitsvaid pannkooke. Kuna parasjagu on läbimisel järjekordne tobedate sõnade etapp, saadab toredat ja loomingulist tegevust pisut kummaline, ent siiski igati rõõmsameelne, päris enda tehtud lauluke:
"Kaka-peelu-junni-peel,
kaka-peelu-junni-peel,
junni-kaka-peelu-junni-
peelu-kaka-junni-peel..."
Isa ei lase end sellest häirida. Mõtleb isekeskis, et laps peab saama neid sõnu lausuda nii palju kui kulub, siis ei tundu need talle enam erilised ega väärigi seetõttu ülekasutamist. Pealegi pöörab keelamine tühipaljastele mõistetele liigset tähelepanu - õiged sõnad ju alles tulevad. Ja üldse on eesti keel nii väike keel, et me ei saa endale lubada ühegi sõna põhjendamatut põlastamist, seega teeb Pärtel väga õigesti, lausudes sõnu, mida suured inimesed oma suurest sündsusetundest ehk lausa ilma pealt ära kaduda laseksid.
Poisike toimetab rahulikult, ümiseb aga juba järgmist laulukest:
"Tiliseb-tiliseb tillikell, kakakell, junnikell..."
Heldinult mängivat last vaadeldes märkab Isa äkki, et poeg on ilusa rohelise plastiliini osavalt punasega kokku seganud. Tulemuseks on mingi uus värv, millel ei olegi nime... ning millele keegi ka ilmselt oma nime anda ei tahaks.
- Poiss, pagan - no miks sa need värvid küll iga kord niimoodi segamini pead ajama? Vaata nüüd, kui ilusad selged värvid olid! Plastiliin saab alati vaevalt kümmekond minutit mingit tajutavat värvi olla, siis pressitakse kõik puntrasse ja jääb ainult üks suur kakakarva käkk järgi...
Laul katkeb, Pärtel vaatab Isale üllatunult otsa.
- Isa, sa läägid ju plaegu lumalat juttu.
- No mis lumalat! Sa vahi - no vahi siis nüüd seda plönni ja ütle mulle, mis värvi see on?
Ootamatult põnevaks kiskunud situatsiooni on saabunud fikseerima vaatleja. Riidepuu tema vasakus käes reedab, et tegemist on legendaarse vibuküti Madis Hoodiga. Pärtel pöördub Madise poole:
- Madis - Isa ütles, et plastiliin on kaka välvi!!!
Vaatleja vaatleb vaheldumisi plönni, Pärtlit ja Isa, kes on autoriteedi säilitamise nimel sunnitud oma seisukohale kindlaks jääma. Veidi vaadelnud, arvab vaatleja siiski, et vast ei ole ikka justkui veel päris kaka värvi ning toetab hageja arvamust, et sedasorti hinnang allikast olenemata tõenäoliselt väga läbimõeldud olla ei saa.
Toetusest indu ammutanuna pöörab Pärtel pilgu taas Isale ning teatab väärikalt, õiglase moega ning kortsus kulmul:
- Isa - sa läägid lumalat juttu. Lumal jutt suhu tagasi!!!
***
Isa avab suu, kuid ei ütle midagi. Paneb suu uuesti kinni, pöörab ringi ja läheb teise tuppa - kõiki lahinguid ei ole vaja võita.
Las lapsed õpivad, et õige hõlma ei hakka keegi.
No comments:
Post a Comment