Kümme kätt

- Isa, miks inimesel ei ole kümme kätt?

Sandaalide remontimisse süvenenud Isa tõstab üllatunud pilgu Madise poole:

- Ma ei tea. Kas peaks olema või?

- Muidugi. Vaata kui kiiresti kõik asjad siis tehtud saaks!

- No mida sa siis teeksid kümne käega korraga?

- Noh - näiteks kui autoga sõidad, siis saad kahe käega rooli hoida ja kahe käega näiteks... lugeda.

- Aga auto roolis ei saa ju ometi lugeda - silmadega peab ju teed vaatama!

Madis kaalub variante:

- Nojah.. Kümme on tegelikult isegi vähe. Kolmkümmend kätt oleks paras. Siis saaks küll kõik asjad jube kiiresti tehtud.

Isa vaatab oma kahte kätt:

- No mis asjad sa siis kõik kiiresti tehtud saaksid? Minu arust läheks just palju rohkem aega... Võtame näiteks hommikuse riidessepaneku - kolmkümne käisega särk õigetpidi ette saada, kolmkümmend kätt sisse toppida, siis kolmekümne varrukaga kampsun ja kolmekümne varrukaga jope... Tagatipuks tuleb kolmkümmend kinnast üles leida ja iga õigesse kätte toppida...

- Kolmkümmend üheksa on veel parem. Kolmkümmend üheksa kätt ja kolmkümmend üheksa jalga!!!

Isa arvutab kiirelt välja, et sel juhul oleks ju sada üheksakümmend viis sõrme ja varvast, mida ära lüüa ja mille küüsi lõigata, kuid ei ütle igaks juhuks midagi. Oleks pidanud taipama juba kolmekümne pealt suu kinni hoida, aga mis hilja, see hilja. Las jääb siis kolmkümmend üheksagi.

Poisid näivad ka selle mõttega rahul olevat. Kõlgutavad jalgu ja ajavad kumbki üheainsama lusikaga jäätist näost sisse.

Õige hõlm

Pärtel istub laua taga ja valmistab rohelisest plastiliinist maitsvaid pannkooke. Kuna parasjagu on läbimisel järjekordne tobedate sõnade etapp, saadab toredat ja loomingulist tegevust pisut kummaline, ent siiski igati rõõmsameelne, päris enda tehtud lauluke:

"Kaka-peelu-junni-peel,
kaka-peelu-junni-peel,
junni-kaka-peelu-junni-
peelu-kaka-junni-peel..."

Isa ei lase end sellest häirida. Mõtleb isekeskis, et laps peab saama neid sõnu lausuda nii palju kui kulub, siis ei tundu need talle enam erilised ega väärigi seetõttu ülekasutamist. Pealegi pöörab keelamine tühipaljastele mõistetele liigset tähelepanu - õiged sõnad ju alles tulevad. Ja üldse on eesti keel nii väike keel, et me ei saa endale lubada ühegi sõna põhjendamatut põlastamist, seega teeb Pärtel väga õigesti, lausudes sõnu, mida suured inimesed oma suurest sündsusetundest ehk lausa ilma pealt ära kaduda laseksid.


Poisike toimetab rahulikult, ümiseb aga juba järgmist laulukest:

"Tiliseb-tiliseb tillikell, kakakell, junnikell..."

Heldinult mängivat last vaadeldes märkab Isa äkki, et poeg on ilusa rohelise plastiliini osavalt punasega kokku seganud. Tulemuseks on mingi uus värv, millel ei olegi nime...  ning millele keegi ka ilmselt oma nime anda ei tahaks.

- Poiss, pagan - no miks sa need värvid küll iga kord niimoodi segamini pead ajama? Vaata nüüd, kui ilusad selged värvid olid! Plastiliin saab alati vaevalt kümmekond minutit mingit tajutavat värvi olla, siis pressitakse kõik puntrasse ja jääb ainult üks suur kakakarva käkk järgi...

Laul katkeb, Pärtel vaatab Isale üllatunult otsa.

- Isa, sa läägid ju plaegu lumalat juttu.

- No mis lumalat! Sa vahi - no vahi siis nüüd seda plönni ja ütle mulle, mis värvi see on?

Ootamatult põnevaks kiskunud situatsiooni on saabunud fikseerima vaatleja. Riidepuu tema vasakus käes reedab, et tegemist on legendaarse vibuküti Madis Hoodiga. Pärtel pöördub Madise poole:

- Madis - Isa ütles, et plastiliin on kaka välvi!!!

Vaatleja vaatleb vaheldumisi plönni, Pärtlit ja Isa, kes on autoriteedi säilitamise nimel sunnitud oma seisukohale kindlaks jääma. Veidi vaadelnud, arvab vaatleja siiski, et vast ei ole ikka justkui veel päris kaka värvi ning toetab hageja arvamust, et sedasorti hinnang allikast olenemata tõenäoliselt väga läbimõeldud olla ei saa.

Toetusest indu ammutanuna pöörab Pärtel pilgu taas Isale ning teatab väärikalt, õiglase moega ning kortsus kulmul:

- Isa - sa läägid lumalat juttu. Lumal jutt suhu tagasi!!!

***

Isa avab suu, kuid ei ütle midagi. Paneb suu uuesti kinni, pöörab ringi ja läheb teise tuppa - kõiki lahinguid ei ole vaja võita.

Las lapsed õpivad, et õige hõlma ei hakka keegi.

Silmaarsti juures

Madis ja Pärtel on Isaga koos silmaarsti juures. Madis ronib kohe puki otsa, vaatab kartmata arstimasina piiluaugust sisse. Arst uurib, mida ta seal näeb.

- Oo, seal on traktor!

- Nonoh - mis traktor? Maja peaks ikka olema ju!

- Ei, väike traktor on.

- Hm, aga kas maja polegi? Ja aeda?

- No selle väikese traktori juurest algab küll mingi aed ja selle aia teises otsas on üks suur maja. Aga traktoril on kast ka taga!

No hääkene küll - poiss näeb mida poiss näha tahab. Ja jätkab vahvat koostööd, piilub valgusesse ning vaatab lõpuks nii ühe kui ka teise silmaga järjest väiksemaid kujundeid. Seda kõike viib mehike läbi lausa imetlusväärse rahuga, tohtritel on väega hää meel, Isast rääkimata.

Kui selgus majas, et poisil silmad korras on, võetakse ette väiksem vennike.

See põrguline aga niheleb, nagu oleks sipelgas püksis - ei taha ei august sisse vaadata ega pead paigal hoida. Isa hoiab poissi süles, juhatab ja õpetab targasti, lõpuks saadaksegi masinad vaadatud. Isa hingab kergendatult - nüüd jääb veel kujundite vaatamine ja ongi valmis.

Isa sätibki Pärtli põlvele istuma ja asub silmaklapindust juhtima. Vaatavad ühe silmaga - täitsa hea. Vaatavad siis ka teise silmaga. Arst, nagu ikka, jällegi küsima:

- Mis see on?

- Maja.

- Tubli, aga mis see on?

- Kiisu.

-Tubli poiss! Aga mis see on?

  Sel hetkel saabub Isa püksitaskus olevale telefonile SMS, mis sisaldab elutähtsaid juhtnööre Emalt. Telefon teeb taskus vaikselt vurr, vurr, vurrrrrrrrrrrr.

Pärtel istub, lapp silma ees, vahib teise silmaga ringi. Küsib lõpuks:

- Mis see oli?

Arst aga näitab lille pildi peale:

- Ei-ei - ütle ikka sina mulle - mis see on?

- Ma ei tea mis see oli.

- No mis sa arvad - mis see on? Selline ilus väike asi!

- Issi lasi vist peelu...

 
***

Roodeviku, 16.1.11

Kadunud dinosauruste saar

Isa ja Madis sõidavad lasteaiast koju. Lumi tuiskab. Äkki lausub poeg mõtlikult: "Kadunud dinosauruste saar..."


I - "Mis saar see selline on?"



M - "See on kadunud dinosauruste saar."

I - "Ja kes seal siis elavad?"



M - "Seal ei ela kedagi."

I - "Aga kas dinosaurused siis ei elagi seal?"

M - "Ei ela - nad on selle saare ju juba ammu ära kaotanud. Sellepärast ongi KADUNUD dinosauruste saar!"

I - "Ah soo! Kus nad siis elavad?"
...
M - "Nad elavad ühel teisel saarel."

I - "Huvitav, kuidas neil õnnestus oma saar ära kaotada?"

M - "Väga lihtne ju - läksid kuhugi ära ja eksisid ära ja naksti! Oligi saar kadunud."

I - "Selge pilt. Ei tea kuidas neil seal läheb ka?"

M - "Niisama elavad. Rõõmsad on ka - oma saare on ära kaotanud, aga ikka on rõõmsad."

I - "Veider värk. Oleks mul saar kadunud, siis ma oleks küll pisut murelik."

M - "Imelik jah. Praegu on üldse suurem jagu dinosauruseid juba ära surnud - väga vähesed on veel elus."

I - "Ai-ai, sellest on küll kahju. Aga need, kes veel elus on - kas need on ikka rõõmsad?"

M - "Need on, jah, ikka rõõmsad."

I - "Iseäralik rahvas see dinosauruserahvas - saar on läind, teised dinosaurused on läind - need kes alles on, on ikka rõõmsad."

M - "Nojah - dinosaurused ongi sellised."

I - "Njah. Inimesed võiksid ka sellised olla."

M - "Võiksid jah."


Roodeviku, 9.12.10

Kõige kavalam

On varane hommik, isa otsib Madise susse. No ei leia - nuta või naera, aga pagana susse lihtsalt ei ole mitte kusagil. Vaadanud hoolikalt kõigi laudade, toolide ja kappide alla, peale ja taha, läheneb ta juba kolmandat korda otsustavalt diivanile. Neetud sussid peavad ikkagi kusagil seal olema.

"Emme kindlasti teab, kus sussid on", arvab Madis.

- "Kindel see, et teab, aga kasu on sellest vähe, sest emmet pole kodus", kostab isa hääl. Diivani alt on seda mõnevõrra halvasti kuulda.

- "Emme teab sellepärast, et emme on sinust kavalam", jätkab Madis torkimist.

- "On muidugi", nõustub isa. "See on avalik informatsioon. Kui saladus ei ole, siis pakub mulle sellegipoolest huvi, kes sinule seda rääkis?"

- "Keegi ei ole rääkinud - ma olen ise seda näinud. Emmed on alati kavalamad kui issid."

Madis on toolile roninud ja jälgib vaatemängu. Isa on diivani all kitsikusse jäänud, sihib taskulambiga ja kirub summutatult.

- "Kuram, sul võib isegi õigus olla - kavalad on nad tõesti. Kas nad lastest ka kavalamad on?"

- "Muidugi on!"

Isa ronib diivani alt välja. Tolmuse ja tüdinenuna istub ta diivanile. Lootus on kadunud. Madis kõlgutab jalgu, isa vaatab tühja pilguga jalgade otsas hüpnotiseerivalt kõikuvaid siniseid susse.

- "Ei tea kas isad ka lastest kavalamad on?", pomiseb ta, samal hetkel oma uudishimu kahetsedes.

Madis jääb mõttesse. Hetke pärast kostab ta suuremeelselt:

- "Ikka on. Isad on lastest naaatukeeene kavalamad. Aga emmed on lastest KÕIGE KAVALAMAD!!!"

Hää et niigi läits.



Roodeviku, 25.11.10

Hea mõte

Vennad mängivad kahekesi elutoas autodega. Järsku röögatab Madis:


- "Mul tuli hea mõte!!!"


- "Jah!!!", kiidab Pärtel. "Mis hea mõte sul siis tuli?"

- "Teeme hüpeka!!!"

- "Teeme!!"

Poisid tormavad tagatoast hüpeka tootmiseks vajalikke värke tooma. Pärast minutikest askeldamist naasevad nad kraamisületäitega, asetavad need elutuppa põrandale ja jäävad tekkinud kuhja hetkeks vaatlema.

- "Mul tuli hea mõte!!!", hõiskab äkki Pärtel.

- "Jah!!!", rõõmustab ka Madis. "Mis hea mõte sul siis tuli?"

- "Teeme hüpeka!!!"

- "Teeme!!"

Hakkavad hüpekat ehitama, kostab süvenenud nohinat.

- "See oli mul ikka hea mõte - hüpekas ehitada", lausub Madis.

- "Jah, see oli mul ikka hea mõte", nõustub Pärtel.

Diivanil losutav isa muheleb sellist üksmeelt nähes rahulolevalt. Järsku tuleb tal hea mõte, ta tõuseb ning seab sammud külmkapi poole.



Roodeviku, 19.11.10

Raha

Madis on Namaga Uueveski poes (Nama on nii siin kui ka edaspidi üldkasutatav suupärane lühend ja hellitusnimi, mis tähistab meie lugupeetud vanaema).



Madis näpib poes seisvat taaraautomaati ja uurib valju, selge häälega: 


- "Nama - mis imelik masin see on?"

- "See on taaraautomaat, siit suurest august pannakse tühjad pudelid pea ees sisse."

- "Aga miks?"

Poemüüja juba itsitab, kassa juures seisev rahvas jälgib huviga võimalikke arenguid.

- "No näed - panen pudelid sisse, siis vajutan seda nuppu ja masin annab mulle kviitungi. Selle kviitungi annan poemüüjale ja tema annab mulle selle eest raha. Ma peangi homme siia tulema ja mõned pudelid ära tooma."

- "Ah sa tahad palju RAHA saada, jah!!?", hõikab Madis kavalalt naeratades nii valjusti, et ka poe kaugemates nurkades viibivad kodanikud uudishimulikuks muutuvad.

- "Jaa - mina tahan palju-palju raha saada!", vastab Nama sama kõlavalt, et rohkearvuline publik pettuma ei peaks.

Poiss saab sellest muidugi hoogu juurde ja asub võimsalt žestikuleerima: "Jah! Ja siis sa saad nii palju raha, et.. Et sa saad veel rohkem raha kui sul enne oligi! Ja siis on sul nii-nii palju raha, et... Et...  Et sul on lõpuks sama palju raha kui PIPIL!!!"

Madis seisab võidukalt, silmad jõllis, käed ja jalad rahahunniku mastaapide kirjeldamiseks viimase piirini laiali aetud. Uueveski poes on kauplemine katkenud, publik on sõnatu. Mõnelegi meenub, et sahvris on ju ometigi terve kotitäis tühje limonaadipudeleid...


Roodeviku, 15.11.10