Õige hõlm

Pärtel istub laua taga ja valmistab rohelisest plastiliinist maitsvaid pannkooke. Kuna parasjagu on läbimisel järjekordne tobedate sõnade etapp, saadab toredat ja loomingulist tegevust pisut kummaline, ent siiski igati rõõmsameelne, päris enda tehtud lauluke:

"Kaka-peelu-junni-peel,
kaka-peelu-junni-peel,
junni-kaka-peelu-junni-
peelu-kaka-junni-peel..."

Isa ei lase end sellest häirida. Mõtleb isekeskis, et laps peab saama neid sõnu lausuda nii palju kui kulub, siis ei tundu need talle enam erilised ega väärigi seetõttu ülekasutamist. Pealegi pöörab keelamine tühipaljastele mõistetele liigset tähelepanu - õiged sõnad ju alles tulevad. Ja üldse on eesti keel nii väike keel, et me ei saa endale lubada ühegi sõna põhjendamatut põlastamist, seega teeb Pärtel väga õigesti, lausudes sõnu, mida suured inimesed oma suurest sündsusetundest ehk lausa ilma pealt ära kaduda laseksid.


Poisike toimetab rahulikult, ümiseb aga juba järgmist laulukest:

"Tiliseb-tiliseb tillikell, kakakell, junnikell..."

Heldinult mängivat last vaadeldes märkab Isa äkki, et poeg on ilusa rohelise plastiliini osavalt punasega kokku seganud. Tulemuseks on mingi uus värv, millel ei olegi nime...  ning millele keegi ka ilmselt oma nime anda ei tahaks.

- Poiss, pagan - no miks sa need värvid küll iga kord niimoodi segamini pead ajama? Vaata nüüd, kui ilusad selged värvid olid! Plastiliin saab alati vaevalt kümmekond minutit mingit tajutavat värvi olla, siis pressitakse kõik puntrasse ja jääb ainult üks suur kakakarva käkk järgi...

Laul katkeb, Pärtel vaatab Isale üllatunult otsa.

- Isa, sa läägid ju plaegu lumalat juttu.

- No mis lumalat! Sa vahi - no vahi siis nüüd seda plönni ja ütle mulle, mis värvi see on?

Ootamatult põnevaks kiskunud situatsiooni on saabunud fikseerima vaatleja. Riidepuu tema vasakus käes reedab, et tegemist on legendaarse vibuküti Madis Hoodiga. Pärtel pöördub Madise poole:

- Madis - Isa ütles, et plastiliin on kaka välvi!!!

Vaatleja vaatleb vaheldumisi plönni, Pärtlit ja Isa, kes on autoriteedi säilitamise nimel sunnitud oma seisukohale kindlaks jääma. Veidi vaadelnud, arvab vaatleja siiski, et vast ei ole ikka justkui veel päris kaka värvi ning toetab hageja arvamust, et sedasorti hinnang allikast olenemata tõenäoliselt väga läbimõeldud olla ei saa.

Toetusest indu ammutanuna pöörab Pärtel pilgu taas Isale ning teatab väärikalt, õiglase moega ning kortsus kulmul:

- Isa - sa läägid lumalat juttu. Lumal jutt suhu tagasi!!!

***

Isa avab suu, kuid ei ütle midagi. Paneb suu uuesti kinni, pöörab ringi ja läheb teise tuppa - kõiki lahinguid ei ole vaja võita.

Las lapsed õpivad, et õige hõlma ei hakka keegi.

Silmaarsti juures

Madis ja Pärtel on Isaga koos silmaarsti juures. Madis ronib kohe puki otsa, vaatab kartmata arstimasina piiluaugust sisse. Arst uurib, mida ta seal näeb.

- Oo, seal on traktor!

- Nonoh - mis traktor? Maja peaks ikka olema ju!

- Ei, väike traktor on.

- Hm, aga kas maja polegi? Ja aeda?

- No selle väikese traktori juurest algab küll mingi aed ja selle aia teises otsas on üks suur maja. Aga traktoril on kast ka taga!

No hääkene küll - poiss näeb mida poiss näha tahab. Ja jätkab vahvat koostööd, piilub valgusesse ning vaatab lõpuks nii ühe kui ka teise silmaga järjest väiksemaid kujundeid. Seda kõike viib mehike läbi lausa imetlusväärse rahuga, tohtritel on väega hää meel, Isast rääkimata.

Kui selgus majas, et poisil silmad korras on, võetakse ette väiksem vennike.

See põrguline aga niheleb, nagu oleks sipelgas püksis - ei taha ei august sisse vaadata ega pead paigal hoida. Isa hoiab poissi süles, juhatab ja õpetab targasti, lõpuks saadaksegi masinad vaadatud. Isa hingab kergendatult - nüüd jääb veel kujundite vaatamine ja ongi valmis.

Isa sätibki Pärtli põlvele istuma ja asub silmaklapindust juhtima. Vaatavad ühe silmaga - täitsa hea. Vaatavad siis ka teise silmaga. Arst, nagu ikka, jällegi küsima:

- Mis see on?

- Maja.

- Tubli, aga mis see on?

- Kiisu.

-Tubli poiss! Aga mis see on?

  Sel hetkel saabub Isa püksitaskus olevale telefonile SMS, mis sisaldab elutähtsaid juhtnööre Emalt. Telefon teeb taskus vaikselt vurr, vurr, vurrrrrrrrrrrr.

Pärtel istub, lapp silma ees, vahib teise silmaga ringi. Küsib lõpuks:

- Mis see oli?

Arst aga näitab lille pildi peale:

- Ei-ei - ütle ikka sina mulle - mis see on?

- Ma ei tea mis see oli.

- No mis sa arvad - mis see on? Selline ilus väike asi!

- Issi lasi vist peelu...

 
***

Roodeviku, 16.1.11

Kadunud dinosauruste saar

Isa ja Madis sõidavad lasteaiast koju. Lumi tuiskab. Äkki lausub poeg mõtlikult: "Kadunud dinosauruste saar..."


I - "Mis saar see selline on?"



M - "See on kadunud dinosauruste saar."

I - "Ja kes seal siis elavad?"



M - "Seal ei ela kedagi."

I - "Aga kas dinosaurused siis ei elagi seal?"

M - "Ei ela - nad on selle saare ju juba ammu ära kaotanud. Sellepärast ongi KADUNUD dinosauruste saar!"

I - "Ah soo! Kus nad siis elavad?"
...
M - "Nad elavad ühel teisel saarel."

I - "Huvitav, kuidas neil õnnestus oma saar ära kaotada?"

M - "Väga lihtne ju - läksid kuhugi ära ja eksisid ära ja naksti! Oligi saar kadunud."

I - "Selge pilt. Ei tea kuidas neil seal läheb ka?"

M - "Niisama elavad. Rõõmsad on ka - oma saare on ära kaotanud, aga ikka on rõõmsad."

I - "Veider värk. Oleks mul saar kadunud, siis ma oleks küll pisut murelik."

M - "Imelik jah. Praegu on üldse suurem jagu dinosauruseid juba ära surnud - väga vähesed on veel elus."

I - "Ai-ai, sellest on küll kahju. Aga need, kes veel elus on - kas need on ikka rõõmsad?"

M - "Need on, jah, ikka rõõmsad."

I - "Iseäralik rahvas see dinosauruserahvas - saar on läind, teised dinosaurused on läind - need kes alles on, on ikka rõõmsad."

M - "Nojah - dinosaurused ongi sellised."

I - "Njah. Inimesed võiksid ka sellised olla."

M - "Võiksid jah."


Roodeviku, 9.12.10

Kõige kavalam

On varane hommik, isa otsib Madise susse. No ei leia - nuta või naera, aga pagana susse lihtsalt ei ole mitte kusagil. Vaadanud hoolikalt kõigi laudade, toolide ja kappide alla, peale ja taha, läheneb ta juba kolmandat korda otsustavalt diivanile. Neetud sussid peavad ikkagi kusagil seal olema.

"Emme kindlasti teab, kus sussid on", arvab Madis.

- "Kindel see, et teab, aga kasu on sellest vähe, sest emmet pole kodus", kostab isa hääl. Diivani alt on seda mõnevõrra halvasti kuulda.

- "Emme teab sellepärast, et emme on sinust kavalam", jätkab Madis torkimist.

- "On muidugi", nõustub isa. "See on avalik informatsioon. Kui saladus ei ole, siis pakub mulle sellegipoolest huvi, kes sinule seda rääkis?"

- "Keegi ei ole rääkinud - ma olen ise seda näinud. Emmed on alati kavalamad kui issid."

Madis on toolile roninud ja jälgib vaatemängu. Isa on diivani all kitsikusse jäänud, sihib taskulambiga ja kirub summutatult.

- "Kuram, sul võib isegi õigus olla - kavalad on nad tõesti. Kas nad lastest ka kavalamad on?"

- "Muidugi on!"

Isa ronib diivani alt välja. Tolmuse ja tüdinenuna istub ta diivanile. Lootus on kadunud. Madis kõlgutab jalgu, isa vaatab tühja pilguga jalgade otsas hüpnotiseerivalt kõikuvaid siniseid susse.

- "Ei tea kas isad ka lastest kavalamad on?", pomiseb ta, samal hetkel oma uudishimu kahetsedes.

Madis jääb mõttesse. Hetke pärast kostab ta suuremeelselt:

- "Ikka on. Isad on lastest naaatukeeene kavalamad. Aga emmed on lastest KÕIGE KAVALAMAD!!!"

Hää et niigi läits.



Roodeviku, 25.11.10

Hea mõte

Vennad mängivad kahekesi elutoas autodega. Järsku röögatab Madis:


- "Mul tuli hea mõte!!!"


- "Jah!!!", kiidab Pärtel. "Mis hea mõte sul siis tuli?"

- "Teeme hüpeka!!!"

- "Teeme!!"

Poisid tormavad tagatoast hüpeka tootmiseks vajalikke värke tooma. Pärast minutikest askeldamist naasevad nad kraamisületäitega, asetavad need elutuppa põrandale ja jäävad tekkinud kuhja hetkeks vaatlema.

- "Mul tuli hea mõte!!!", hõiskab äkki Pärtel.

- "Jah!!!", rõõmustab ka Madis. "Mis hea mõte sul siis tuli?"

- "Teeme hüpeka!!!"

- "Teeme!!"

Hakkavad hüpekat ehitama, kostab süvenenud nohinat.

- "See oli mul ikka hea mõte - hüpekas ehitada", lausub Madis.

- "Jah, see oli mul ikka hea mõte", nõustub Pärtel.

Diivanil losutav isa muheleb sellist üksmeelt nähes rahulolevalt. Järsku tuleb tal hea mõte, ta tõuseb ning seab sammud külmkapi poole.



Roodeviku, 19.11.10

Raha

Madis on Namaga Uueveski poes (Nama on nii siin kui ka edaspidi üldkasutatav suupärane lühend ja hellitusnimi, mis tähistab meie lugupeetud vanaema).



Madis näpib poes seisvat taaraautomaati ja uurib valju, selge häälega: 


- "Nama - mis imelik masin see on?"

- "See on taaraautomaat, siit suurest august pannakse tühjad pudelid pea ees sisse."

- "Aga miks?"

Poemüüja juba itsitab, kassa juures seisev rahvas jälgib huviga võimalikke arenguid.

- "No näed - panen pudelid sisse, siis vajutan seda nuppu ja masin annab mulle kviitungi. Selle kviitungi annan poemüüjale ja tema annab mulle selle eest raha. Ma peangi homme siia tulema ja mõned pudelid ära tooma."

- "Ah sa tahad palju RAHA saada, jah!!?", hõikab Madis kavalalt naeratades nii valjusti, et ka poe kaugemates nurkades viibivad kodanikud uudishimulikuks muutuvad.

- "Jaa - mina tahan palju-palju raha saada!", vastab Nama sama kõlavalt, et rohkearvuline publik pettuma ei peaks.

Poiss saab sellest muidugi hoogu juurde ja asub võimsalt žestikuleerima: "Jah! Ja siis sa saad nii palju raha, et.. Et sa saad veel rohkem raha kui sul enne oligi! Ja siis on sul nii-nii palju raha, et... Et...  Et sul on lõpuks sama palju raha kui PIPIL!!!"

Madis seisab võidukalt, silmad jõllis, käed ja jalad rahahunniku mastaapide kirjeldamiseks viimase piirini laiali aetud. Uueveski poes on kauplemine katkenud, publik on sõnatu. Mõnelegi meenub, et sahvris on ju ometigi terve kotitäis tühje limonaadipudeleid...


Roodeviku, 15.11.10

Alkofon

- "Isa, kas sina tead, mis asi on alkofon?"

- "Ei ole aimugi. Mis see siis on?"

- "See on üks jook."

- "Ah jook! Kes seda jooki siis joovad?"

- "Ainult need kes tahavad. See on meeste jook, aga naised joovad seda ka vahel."

- "Nonoh.. Ei tea kui palju need alkofonijoojad seda alkofoni joovad siis ka?"

- "Tavaliselt väga vähe."

- "Ei tea, mis juhtuks, kui rohkem juua?"

- "Ei teagi."

- "Kas lasteaias räägiti alkofonist? Või kust sa seda üldse kuulsid?

- "Ise mõtlesin praegu välja."


Roodeviku, 12.11.10

Peel



Isa saabub õhtul koos lastega lasteaiaringilt. Lapsed lähevad tuppa, isa toob veel autost kindaid ja muid vidinaid ning jõuab lõpuks esikusse, kus lapsed parasjgu oma räpaseid tunkesid seljast pressivad.

Vaevalt sisse astunud, krimpsutab ta koledasti nägu.

- "Fuuih, poisid - mis te siin teinud olete!?"

Kolm sekundit vaikust.

- "Pärtel lasi puuksu..."

Isa laseb oma kurjakuulutaval pilgul väikevennale langeda.

- "Mina panin peelu!!!", parandab too võidukalt ning lööb rusikaga vastu uhkelt kummis rinda.

Isa ei naera. Isa on nimelt tõsine mees ega taipa, kellesse need lapsed küll on...


Roodeviku, 11.11.10

Mida tähendab

- "Isa, kas sa tead, mis on kahe täpiga lepatriinu?"

Madis istub kavala näoga söögilaua taga ja sirutab selga, olles hetk tagasi otsustavalt ära põlanud isa valmistatud maitsva oa-singi-juustu-muna-pastaroa.

- "Et mis ta on või?", pomiseb isa poja söögikaussi uurides. Näib, et toit on närimata.

- "Noh, kahe suure täpiga lepatriinu - mis see on?"

- "Hm, ei oskagi öelda. Ütle sina.

- "Ta on kahe täpiga lepatriinu!!", rõõmustab poiss lõkerdades isa taipamatuse üle.

- "Ah soo", kostab isa ubasid kahvli otsa ajades, "no see asi on siis nüüd õnneks selge"

- "Madis, mis pada sa ajad", katkestab ema teiselt poolt lauda. "Kas sa pidusaia tahad? Mardipäevasaia?"

- "Oo, kas see on mardisantide toodud või?" Poiss sätib ennast kenasti sirgelt laua äärde ning võtab pakutud saiatüki puiklemata vastu.

- "Ei ole martide toodud. Mardid oleksid selle küll ära viia võinud, kui nad õigeks ajaks jaole oleks saanud, aga nüüd on juba hilja. Muide - teie vanaisa on ka ju Mart."

- "Ei ole."

- "On muidugi! Selle jõuluvana moodi vanaisa nimi on Mart. Suitsu Mart."

- "Suitsu Mart?" muigab Madis. "Mardi Suits? Aga kas te teate, mis on "Tähelepanu - Suits"!?"

- "No seda jälle ei tea... Mis asi võiks olla "Tähelepanu - Suits?"", sipleb isa teadmatuses.

- "Mitte "Tähelepanu - Suits", vaid "Tähelepanu - VUITS!!!!""

- "No ja mis see siis on?"

- "Ma ei teagi...", jääb Madis mõttesse. "Aa - välja mõtlesin - see tähendab "Tähelepanu - LIPP!!!" Lihtsalt prantsuse keeles öeldakse "Tähelepanu - Vuits!". Heh - täitsa naljakas..."

- "Ah soo! Aga mida see "tähelepanu - Lipp!" tähendab?"

- "See tähendab "Sõida!!!""



Seda öelnud, kargab poiss ratta selga ja kaob möurates teise tuppa. Kostavad pidurdamisehääled ja kolin. Ema vaatab isale otsa. Isa kehitab õlgu - ega temagi kõiketeadja ole.




Roodeviku, 9.11.10

Pesu



- Näe, issi, vaata! Vaata - pesu!


- Möh?

Isa vaatab ringi. Läbi vihmamärja ja ammu pesemist nõudva autoakna pole õieti näha midagi peale vastutulevate autode tulederivi.

- Ma ei kuulnud hästi - mida sa ütlesid?

- Pesu.

Isa mõtleb. Vaatab vilksamisi pimedas autos ringi, aga siingi pole ju midagi, mille kohta peaks tingimata ütlema "pesu". Veidike rippuv laepolster ehk, aga see on ju alati kõigil autodel pisut ripendanud... Poiss on nutikas, see on selge, aga mis pagana trikk see siis nüüd jälle on? Lasteaias on täna ilmselt midagi õpitud.

- Mis pesust sa räägid?

- See on ju pesu! Ma tean, et see on pesu!

- Ja kust sa tead, et see pesu just pesu on?

- Sa ise ütlesid ükskord ammu, kui meile palju-palju autosid vastu tuli, et "näh - just nüüd tuleb sihuke pesu autosid vastu, et mitte ei saa aru, kust nad kõik tulevad." On ju siis pesu?

Isa mõtleb, katsub meenutada. Võib-olla ongi ta midagi sellist öelnud? Võib-olla on ta "pesu" asemel öelnud mingi pikema sõnaühendi, mis vennastel tol korral õnnekombel lahti hammustamata jäi?

- Aa - no kui ma kord nii ütlesin, siis võib olla küll, et ongi pesu.

- No mis ma ütlesin. Pesu.

Roodeviku, 4.11.10

Käed langevad rüppe

On õhtu. Lapsed on ammu magamistuppa juhatatud, muinasjutt loetud, head-ööd-musid tehtud, aga vaikust ei saabu ega saabu. Küll on ühel pissile vaja minna, küll on teisel janu, küll on kaisukas möllamise käigus kaduma läinud...

Neli korda on isa järjest karmimalt käinud korda majja löömas, iga kord on paari minuti pärast jälle lõbus melu valla.

Kulm raevukalt kortsus, astub isa viiendat korda poiste toa poole, et hullamisele otsustav lõpp teha - kurat võtku - VIIES KORD juba!!!? Isa ei ole rahul, tema napp huumorimeel on ta lõplikult maha jätnud. Ukse juurde jõudes hakkab ta eristama sõnu. Lapsed laulavad kahekesi rõõmsa häälega:
"Olla koos, olla koos on nii hea! (Plaks, plaks)
Olla koos, olla koos on nii hea! (Plaks, plaks)
Olla koos, olla koos on nii hea, nii hea,
Olla koos oma ISSIGAAAAAA!!!

Isa laseb ukselingi lahti ja istub esikupingile, tema käed langevad jõuetutena rüppe.

***
Roodeviku, 2.11.10

Medalite juhtum ühes vaatuses

Osatäitjad:

Suur Sinine Veoauto (SSV) - Madis Suits

Traktor (T), Väike Kollane Auto (VKA), Väike Pruun Auto (VPA) ja Sinine Mootorratas (SM) - Pärtel Suits



Suur sinine veoauto tuleb vasakult, võtab diivani käetoel aset. Paremalt ilmuvad Traktor, Väike Kollane Auto, Väike Pruun Auto ja Sinine Mootorratas.

SSV - Kuulutan välja võistluse! Kes arvab ära, kelle kumm see on?

VPA - Pikne McQueeni kumm!

SSV - Õige! Sina saad medali! Traktor, kas sina tead, kelle kumm see on?

T - Pikne McQueeni kumm!

SSV - Õige! Sina saad ka medali! Sina oled nii-nii tubli, et sulle ma annan kohe viis medalit. Sinine mootorratas, kas sina tead, kelle kumm see on?

SM - Pikne McQueeni kumm!

SSV - Õige! Sina saad ka medali. Väike kollane auto, kas sina tead, kelle kumm see on?

VKA - Eee-ee - ei teagi.

SSV - See on Pikne McQueeni kumm. Ma annan sulle ka medali.

***

SSV annab kõigile medalid, õnnitleb kõiki, vasakule ära.
VPA, T, SM ja VKA imetlevad oma medaleid.

Eesriie


Roodeviku, 27.10.10

Muumid on olemas

Madis olla Holgerile eile lasteaias öelnud, et Muumisid pole olemas. Holger olnud sellise avalduse peale üsna solvunud ning ähvardanud peagi kogu maailmale tõestada, et on teised olemas küll.

Täna tormas Madis lasteaias esimese asjana õhinal minu juurde:

- Isa, isa! Vaata, mulle tuli postkaart!

- Vägev värk - ma pole ei tea mis ajast postkaarti näinud! Mis seal siis põnevat kirjas on?

- Siin on kirjas, et me läheme Holgeriga Muumimaale!!

- Nonoh - teie lähete Muumimaale? Mis te teete seal?

- Muumisid vaatame muidugi!

- Ei tea kas Muumid on siis päriselt olemas?

- Muidugi on!

- Kust sa tead?

- Holger ütles.

- Ah soo - no siis on vist tõesti olemas. Millal te lähete?

- Kuuendal oktembril. Sina tuled ka. Ja emme ka. Ja kõik teised sõbrad ka, Holger ja Carmel ja Vanaema ja Memm ja...

- No siis on ikka tõesti paras kamp. Aga kuidas me sinna saame siis - kus maal see Muumimaa asub üldse?

- Hm, ma ei teagi. Äkki Holger tuleb mõni päev lasteaeda ja räägib, kuidas sinna saab. Võib-olla ei peagi üle mere minema...

- Aga kuidas me sealt tagasi saame?

- Heh - ikka sama teed, mida mööda läksime!

Roodeviku, 26.10.10.

Mitte sina

"ISAAAA!!! APPPIIIII!!!!!!", kostab praokil akna vahelt õuele meeleheitlik röögatus.

Isa viskab puudekorvi ja koduõllepaja käest ja tormab ummisjalu tuppa. Uksel hetkeks seisatades kuuleb ta tagatoas liikumist ja taas karjub keegi: "ISAAAAA!!!!"

Kahe sammuga on mees tagatoa uksel: "Ma olen siin, ma olen siin - mis juhtus!!?"

Poisid on vaibal siruli... Üks tõstab üllatunult pea: "Äh, mitte sina...", ja toimetab edasi. Vaibal nende ees on lahti rullunud peredraama, mille käigus autolaps on mudaloigus plindrisse jäänud ja hõikab appi oma isa, uhket kollast lillade ratastega lennukit..

Isa vaatab välisukse poolt tulevaid suuri poriseid kummikujälgi ja ei ütle midagi. Ta on nii rahulik, et vanad kiviseinad otsustavad edaspidi püüda rohkem tema moodi olla.

Roodeviku, 15.10.10

Vana ja uus

Laual on kaks Matu-autot, Matu noorena ja Matu vanana.

Poisid vestlevad:



Madis - See on noor Matu.



Pärtel - Ei ole, see on uus Matu.

M - No on ju siis noor Matu!



P - EI OLE!!! See on UUS MATU!!! >8-/



Kakluse hääled, kolin, hirmus kisa ja röökimine...

Lõpuks vaibub. 



M - Aga noor Matu ongi ju uus Matu. Ega siis noor inimene ei ole ju vana inimene...


Roodeviku, 14.10.10

Kondikarikas

‎- Isa, tule vaata, mis mul medali peale on kirjutatud!



- No vaatame - MADIS SUITS, teine koht lasteaia meistrivõistlustel 173 meetri jooksus! Tubli poiss, mehel peavad kiired jalad olema. Kes esimeseks tuli?



- Melissa. Tema jooksis köigist kümme korda kiiremini.



- Tohoh? Sa jäid siis nii kaugele maha, et ei näinudki vist teda enam?
‎
- Ei, ma jooksin kohe Melissa körval. Me olime peaaegu ühekiirused. Melissa sai kuldmedali ja Taavi sa krontsmedali.

- Vägev värk! Krontsmedal on kindlasti ilus. Mis medali sina said?

- Hm.. Ma mötlen natuke.. Öbemedali! Aga Liisu jookseb üldse kondikarikat!

- Ahha - koerad jooksevad siis kondikarikat?

- Väikesed koerad ei jookse, aga suured jooksevad muidugi kondikarikat.

- Tip-top, igaühele oma karikas. Kust sa kuulsid, et kondikarikat joostakse?

- Pikne McQueeni filmist. Seal oli ju Docil kolm kondikarikat. Kondikarikas antakse sellele, kes kõige kiiremini jookseb. Markus sai lasteaias kondikarika.

- Noo - Markus? Aga Melissa jooksis ju kõige kiiremini, miks siis tema kondikarikat ei saanud?

- Markus jooksis vist veel kiiremini.

- Mitte midagi ei saa aru.

- Nojah, mina ka ei saa.


Roodeviku, 12.10.10

Mõistus läinud

‎- Poisid, kurat küll - aitab juba pullist!! Täna õhtul ei ole mingit muinasjuttu - koer kuulab ka paremini isa sõna kui lapsed!!!!

- Aga isa - sina peaksid ju teadma, et kui õhtu kätte tuleb, siis läheb meil, väikestel lastel, tarkus peast minema.

- Möh?

- Akud saavad tühjaks, noh. Siis poeme voodisse ja laeme akusid - nii nagu selles robotite muinasjutus, mida sa ükspäev rääkisid.

- Ah soo.. Ja praegu on teil siis tarkus kõik peast minema läinud sellepärast, et akud on lihtsalt tühjad?

- Jah. Kui nüüd muinasjuttu saaks, võiks ära laadima minna.

- Oh, hääkene küll siis, poisid... Tont teiega...


Roodeviku, 8.10.10