Isa ja Madis sõidavad lasteaiast koju. Lumi tuiskab. Äkki lausub poeg mõtlikult: "Kadunud dinosauruste saar..."
I - "Mis saar see selline on?"
M - "See on kadunud dinosauruste saar."
I - "Ja kes seal siis elavad?"
M - "Seal ei ela kedagi."
I - "Aga kas dinosaurused siis ei elagi seal?"
M - "Ei ela - nad on selle saare ju juba ammu ära kaotanud. Sellepärast ongi KADUNUD dinosauruste saar!"
I - "Ah soo! Kus nad siis elavad?"
...
M - "Nad elavad ühel teisel saarel."
I - "Huvitav, kuidas neil õnnestus oma saar ära kaotada?"
M - "Väga lihtne ju - läksid kuhugi ära ja eksisid ära ja naksti! Oligi saar kadunud."
I - "Selge pilt. Ei tea kuidas neil seal läheb ka?"
M - "Niisama elavad. Rõõmsad on ka - oma saare on ära kaotanud, aga ikka on rõõmsad."
I - "Veider värk. Oleks mul saar kadunud, siis ma oleks küll pisut murelik."
M - "Imelik jah. Praegu on üldse suurem jagu dinosauruseid juba ära surnud - väga vähesed on veel elus."
I - "Ai-ai, sellest on küll kahju. Aga need, kes veel elus on - kas need on ikka rõõmsad?"
M - "Need on, jah, ikka rõõmsad."
I - "Iseäralik rahvas see dinosauruserahvas - saar on läind, teised dinosaurused on läind - need kes alles on, on ikka rõõmsad."
M - "Nojah - dinosaurused ongi sellised."
I - "Njah. Inimesed võiksid ka sellised olla."
M - "Võiksid jah."
Roodeviku, 9.12.10
No comments:
Post a Comment