Raha

Madis on Namaga Uueveski poes (Nama on nii siin kui ka edaspidi üldkasutatav suupärane lühend ja hellitusnimi, mis tähistab meie lugupeetud vanaema).



Madis näpib poes seisvat taaraautomaati ja uurib valju, selge häälega: 


- "Nama - mis imelik masin see on?"

- "See on taaraautomaat, siit suurest august pannakse tühjad pudelid pea ees sisse."

- "Aga miks?"

Poemüüja juba itsitab, kassa juures seisev rahvas jälgib huviga võimalikke arenguid.

- "No näed - panen pudelid sisse, siis vajutan seda nuppu ja masin annab mulle kviitungi. Selle kviitungi annan poemüüjale ja tema annab mulle selle eest raha. Ma peangi homme siia tulema ja mõned pudelid ära tooma."

- "Ah sa tahad palju RAHA saada, jah!!?", hõikab Madis kavalalt naeratades nii valjusti, et ka poe kaugemates nurkades viibivad kodanikud uudishimulikuks muutuvad.

- "Jaa - mina tahan palju-palju raha saada!", vastab Nama sama kõlavalt, et rohkearvuline publik pettuma ei peaks.

Poiss saab sellest muidugi hoogu juurde ja asub võimsalt žestikuleerima: "Jah! Ja siis sa saad nii palju raha, et.. Et sa saad veel rohkem raha kui sul enne oligi! Ja siis on sul nii-nii palju raha, et... Et...  Et sul on lõpuks sama palju raha kui PIPIL!!!"

Madis seisab võidukalt, silmad jõllis, käed ja jalad rahahunniku mastaapide kirjeldamiseks viimase piirini laiali aetud. Uueveski poes on kauplemine katkenud, publik on sõnatu. Mõnelegi meenub, et sahvris on ju ometigi terve kotitäis tühje limonaadipudeleid...


Roodeviku, 15.11.10