Pesu



- Näe, issi, vaata! Vaata - pesu!


- Möh?

Isa vaatab ringi. Läbi vihmamärja ja ammu pesemist nõudva autoakna pole õieti näha midagi peale vastutulevate autode tulederivi.

- Ma ei kuulnud hästi - mida sa ütlesid?

- Pesu.

Isa mõtleb. Vaatab vilksamisi pimedas autos ringi, aga siingi pole ju midagi, mille kohta peaks tingimata ütlema "pesu". Veidike rippuv laepolster ehk, aga see on ju alati kõigil autodel pisut ripendanud... Poiss on nutikas, see on selge, aga mis pagana trikk see siis nüüd jälle on? Lasteaias on täna ilmselt midagi õpitud.

- Mis pesust sa räägid?

- See on ju pesu! Ma tean, et see on pesu!

- Ja kust sa tead, et see pesu just pesu on?

- Sa ise ütlesid ükskord ammu, kui meile palju-palju autosid vastu tuli, et "näh - just nüüd tuleb sihuke pesu autosid vastu, et mitte ei saa aru, kust nad kõik tulevad." On ju siis pesu?

Isa mõtleb, katsub meenutada. Võib-olla ongi ta midagi sellist öelnud? Võib-olla on ta "pesu" asemel öelnud mingi pikema sõnaühendi, mis vennastel tol korral õnnekombel lahti hammustamata jäi?

- Aa - no kui ma kord nii ütlesin, siis võib olla küll, et ongi pesu.

- No mis ma ütlesin. Pesu.

Roodeviku, 4.11.10